Tallinna peatänava arhitektuurivõistlusel otsitakse jalakäijasõbraliku esindustänava lahendust. Tänav algaks linna keskpunktist, Viru väljakult, ning kulgeks piki Pärnu ja Narva maanteed. Peatänava kui linna esindustänava rajamine just sinna, linna keskele, vanalinna, teatrite, kaupluste ja hotellide lähedusse, on tänuväärne ettevõtmine. On ju sealse ruumi kvaliteet ja heakord piinlikus seisus. Mõne aasta eest küsisid minult turistid pritsumaja ees, kuhupoole jääb kesklinn.
Samal ajal arhitektuurivõistlusega projekteerib K-Projekt mere äärde, Russalka juurde, täiesti uut Kadriorgu ja kesklinna ühendavat tänavat, Reidi teed, nn Põhjaväila esimest juppi, mis on projekteeritud iganenud modernistlikke linnaplaneerimisvõtteid kasutades. Eesmärk on laiendada magistraali autode tarbeks.
Eeldades, et Tallinnast ikkagi kunagi saab merelinn ning tihe tänavavõrk ulatub ka lahe kaldani (see tähendab aga kesklinna elanikkonna mitmekordistumist), saab Tallinna peatänav hoopiski täna projekteeritavast Reidi teest koos Põhja puiestee ja Kalaranna tänavaga. Juba praegu kinnituvad selle selgroo külge lisaks vanalinnale ka kultuurikatel, energia avastuskeskus, kaks meremuuseumi, maailma üks atraktiivsemaid reisisadamaid, linnahall ja Patarei merekindlus. Kaks viimast leiavad tõenäoliselt peagi uue avaliku funktsiooni. Ainuüksi vanasadamas on piisavalt ruumi, et ehitada elu- ja töökohad 15 000 – 20 000-le inimesele. Seda on sama palju kui Rakveres elanikke. Tallinna kesklinn on hõre ja teiste linnaosadega võrreldes üllatavalt väike: siin elab vaid 13% linna elanikkonnast. Mereäärne, vanalinna ja puitasumitega külgnev linnaruum on mitmekesiselt kihiline ja ääretult eneseküllane, kui võrrelda seda näiteks salamisi vohava Ülemiste piirkonnaga, mida kasvatades raisatakse aega ja raha. Väike linn ei suuda toimida mitme keskusega metropolina. Samuti ei saa linnal olla mitut linnaruumilist prioriteeti, mis omavahel harali jooksevad.
Peatänav on alati olnud ajastu nägu
XIX sajandi lõpul sai peatänavast lai koridor, millega demonstreeriti riigi sõjaväelist võimekust. Pärast Teist maailmasõda pole omavaheline aastatepikkune verevalamine Euroopas eriti populaarne ja nii on riiklik jõudemonstratsioon tasapisi asendunud isiksuste omavahelise vägikaikaveo pillerkaariga. Olgu see Tour de France’i lõpetamine Champs-Élysées’l või sügisjooks Tallinna tänavatel. Personaalsed sportlikud saavutused on vestlusteema ja nii näeme peatänaval neoonriietes ringi tuiskamas ka riigijuhte.
Teine oluline tegevus peatänaval on ostlemine. Londoni Oxfordi tänav ja Tōkyō Ginza on palistatud kaubamajadega, Singapur on seadnud eesmärgiks kujundada Orchardi tänav maailma kõige olulisemaks poodlemiskohaks. Kuid juba praegu on mitmeski linnas näha ajalooliselt oluliste tänavate taandumist kohalike elust. Naljalt ei leia pariislast, kes oleks viimastel aastatel Champs-Élysées’le sattunud. Maailma mõõtkavas oluline olemine on muutnud tänava vastikult keskpäraseks, mistõttu see ei erine teistest maailma peatänavatest. Igal pool on samad auto-, kulla- ja kotipoed, kiired söögid kõigi maailma maitsetega, kohalikud postkaardi- ja suveniiriputkad, lisaks mõned hõbedaseks värvitud klounid. Pole vahet, millisel peatänaval turist end pildile püüab need on niivõrd ühesugused, sellegipoolest jäädvustavad need tänapäeva globaalselt üksluist mitmekesisuseihalust täiuslikult.
Saja aasta eest vabaneti suurlinnades üle öö tohutust lahendamatuna näivast probleemist – sõnnikust. Tulid autod ning lahendasid mõneks ajaks saasteprobleemi. Eks polemiseeri ka siis väljakujunenud harjumuste teemal: hobu on staatuse sümbol ja mees ilma ratsuta on justkui eikeegi, ikka oma sadul ja omaenda ratsu läikima kammitud lakk. Tõenäoliselt ei ole tulevikus peatänavakeskmes ei autod, poodlemine ega saavutussport. Ometi plaanib Tallinn õige varsti ehitama hakata Reidi tee asfaldivälja.
Reidi tee – Tallinna uus peatänav
Uue peatänava põhjaküljel paikneb üks tohutult suur krunt, mis kuulub riigi aktsiaseltsile Tallinna Sadam. See on piisavalt suur, nii et linn ja riik saaksid sinna koostöös ehitada tuleviku linnaosa, mis oleks originaalne kogu maailmas. Olen võitnud viimased Reidi teed ja Vanasadamat puudutavad linnaplaneerimise võistlused ning sattusin eelmise aasta lõpus sadama nõukogust küll mitte tagandatud, kuid sinna mitte kuuluva Hillar Tedre kokku kutsutud nõupidamisele, kus arutati sadamaalade planeerimist. Meile tutvustati kolme sadamaala planeerimise varianti, mis oli tellitud Chapman Taylori arhitektuuribüroolt. Kriitikat mitte kannatavaid lahendusi tutvustatakse linnas nii siin kui seal koos sadama esindajaga. Ebaprofessionaalsest planeeringust õõvastavam on kavandatava hoonestuse modernistlik monofunktsionaalsus. Linnahalli ja vanalinna vahele plaanitakse mahutada raekvartaliks nimetatav büroorajoon, midagi Pariisi La Défense taolist, mis õhtuti ja nädalavahetusel inimestest tühjaks voolab. Reidi tee põhjaküljele kavandatakse üürikorterid, mille klientidena nähakse põhjanaabrite pensionäre. Iseenesest ju tore – maksejõuline kohvikukülastaja ja puha, kuid Hispaania rannikul on selline brittidest ja sakslastest makse mitte maksev elanikkond kasvanud juba kahe miljonini. Parke, tänavaid ja muud linna taristut kasutavad nad samamoodi nagu töötav inimene. Kuidas saab linna peatänav olla atraktiivne, kui selle ääres asuvad seenioride pansionaadid, varakult suletavad tänavakohvikud ning keelatud on „lärmakad“ mänguplatsid? Lahendusi argumenteeritakse põhjendusega, et pidevalt lisanduvat LHV pensionifondide raha on vaja investeerida. Kuid kas selle raha eest ehitatav uus linnaosa ei peaks vaatama tulevikku?
Kesklinna suurim probleem on peaaegu olematu elanikkond. Kesklinna, mere äärde, tuleb ehitada eluinkubaator, mis pakub kodu erialast karjääri alustavatele noortele. Meedias räägitakse palju tehnopolidest ja ettevõtlusinkubaatoritest. Ometi pole inimese elu seisukohast ettevõtlus just esmatähtis.
OECD uuringute kohaselt paigutuvad eesti 15aastased koolinoored 76 riigi seas kõrgele seitsmendale kohale. Ent mis saab neist pärast gümnaasiumi lõpetamist? Investor Raivo Hein soovitab Eestist Singapuri tegemise ihaluses saata õpilased riigi rahaga maailma tippkoolidesse õppima. Ülikoolis veedetud viis ja järgmised viis esimest tööaastat on aeg, mil noorukil kujuneb maailmapilt, suhtlusvõrgustik ja vahel tekib peregi. Mis põhjusel peaks tahtma see noor naasta ning siin ettevõtlusega alustada, kui kesklinnas pole mõistlikke üürikortereid? Tallinna mereäärne kesklinn on aga tühi ja kõikide arendajate huvi on müüa korter koos jahisadamaga. Üle mere Stockholmis on tuhanded inimesed aastaid üürikorteri järjekorras. Miks nad ei taha Tallinna tulla? Mitte sellepärast, et siin on ettevõtlusega kehvad lood, vaid sellepärast, et meil pole elamisväärset kesklinna. Meil on meelelahutuslik vanalinn ning ettevõtjad, kes kavandavad mereäärset sanatooriumi Soome pensionäridele.
Eeskujuliku õppeedukusega õpilastele tuleks maailma tasemel õpet plaanida Tallinna kesklinna ülikoolides. Viimased kümme aastat on arhitektuuriüliõpilased pärast paari aastat Eestis õppimist siirdunud Viini või Oslosse, kus saab maailmatasemel juhendajate käe all tasuta õppida, võrgustuda ja elada linnas, kus on saginat ning saab olla elu keskel.
Vanasadama riigiettevõtte lagedale platsile tuleb rajada rahvusvaheline eluinkubaator, mis pakuks elu- ja tööruume edukatele ülikooli lõpetajale. Seda nii Tallinna koolide lõpetajatele kui ka teistele. Toome kvaliteetse ja odava kesklinnas paikneva eluruumiga karjääri alustavad põhjamaade spetsialistid Tallinna. Väikelinna mõõtu inkubaator oleks mitmekesise linna taimelava, siin saaks ülikoolijärgsetel esimestel aastatel sotsiaalselt võrgustuda ning juured Tallinnas alla ajada. Ettevõtlus on vaid üks elu sisustamise vorm. Ka eluinkubaatorisse kandideerivate noorte huvid peaksid olema mitmekesised.
Tänapäeva pidevalt püsiühenduses maailmas on järjest olulisem füüsiline kontekst ja asukoht: inimesed tulevad kaugetest riikidest, et minna Võrumaa metsa ruuporeid kaema. Maailma virtuaalne lõimitus annab väiksele kohale võimaluse olla olulisem kui megalinn, kuid seda vaid juhul, kui suudetakse püsivalt luua originaalset kultuuri. Innovatsiooni luuakse aga linnaruumis ning koos elavad linlased teevad sellest ihaldusväärse kodu. Tallinna mereäärne peatänav peaks olema elus kultuuriruum, mille õhustiku loovad pidevas muutumises eluinkubaatori elanikud ja kus piki mereäärset selgroogu levib värske õhk üle linna.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/tallinna-mereaarne-eluinkubaator/