Arhitektide üleilmset kogunemist jälginuna tõlgiksin UIA kongressi pealkirja eesti keelde hoopis nii – „Mujal”. Sattusin pärast kongressi lõppu koduteel lennujaama viivas bussis kokku Durbani arhitektuuritudengiga, kellele toimunu arhitektuuri tähenduses väga meeldis. Küsisin seepeale vististi üsnagi tobedalt, kas ta Veneetsia biennaalil on käinud. Euroopa on maailmast vaadatuna väike ja jääb peamistest elanikkonnalt kasvavatest inimasustuse aladest kaugele, nii geograafiliselt kui ka mõtteliselt. Praeguseks on juba nii, et Euroopa on mujal, kallis ja oma väljakujunenud kultuuriraamide tõttu eemaletõukav. Teda pole varsti enam vaja. Veneetsia arhitektuuribiennaalile kogutakse „veidrusi” mujalt kui vürtse, kuid harva jõutakse nende päritolu või tegeliku kujunemisloo mõistmiseni.UIA-l olen käinud kolmel korral ja programm on alati tundunud justkui nõrk. Maailmakongress pole koht ülbeks üldistuseks, pigem on see kureerimata botaanikaaed või ühispeenar, kusjuures igaüks on võtnud kaasa omad seemned – koht, kust otsida senitundmatut. Toimumiskoht oli ära otsustatud kuue aasta eest ja juba enne teema väljakuulutamist oli selge, et kongress toimub „mujal”, kuid seda, et pealkiri oma tähenduse niivõrd jõudsalt teistpidi pöörab, ei osanud ma ette aimata.
Aafrika metropol
3,4 miljoni elanikuga Durban India ookeani ääres on maailmajao suurim sadam. 1970ndatel pandi alus n-ö kuldsele miilile. Rannajoone turistidele mõeldud arenduse tõttu räägitakse subtroopilise kliimaga Durbanist kui kogu mandri suvepealinnast. Linna tagamaa on kunagise suulude riigi viljakas territoorium, kus praegu elab 10 miljonit elanikku. 180 aastat vana Durbani kesklinna ilmestavad pärast Teist maailmasõda ehitatud tohutud rannaarhitektuuri mõjutustega brutalistlikud 20-korruselised kvartalid. Paarkümmend aastat tagasi vahetas apartheidi lõpp välja kesklinna elanikkonna. Praegu jääb linnas jalutades hoonestusest mulje, justkui oleks kogu kesklinn ühes tükis siia lennutatud kusagilt mujalt, sealjuures kokku leppimata, milleks seda täpselt kasutama hakatakse. Betooni ja klaasi on siin palju ning suulud kohandamas Durbanit nii, et 15–20 aasta pärast saaks linnast Aafrika metropol – Lõuna-Ameerika, araabia maade ja India vahel.
Kongressi ajal ehitati lõik linna peatänavast Doctor Pixely Kaseme, endise nimega West Street, praeguste läänelike mõttemallide kohaselt ümber jalakäijatele mõeldud avalikuks ruumiks. Võtted olid karmid: meetrikõrgustest roheliseks värvitud betoontõketest rajati autoteele barjäärid, piiratud alale kleebiti plastmassist muru jäljendav kate. Betoonplokke ja plastikmuru pandi maha pool kilomeetrit, rohelisele tõsteti värvilised toolid, aga linlased ei julgenud seal ei astuda ega istuda. West Street oli valge Durbani peatänav. Apartheidiaegsetest parkidest on meeles pingid, millele kirjutatud „Ainult valgetele”. Tänapäeva durbanlane elab tänaval. Tal pole erilist roheluse ambitsiooni, kuna pargid on olnud keeldude ja suuniste tülikas ruum kellelegi teisele. Kui jalutada piki West Streeti või selle paralleele eemale kuldsest miilist, meenutab tänavaruum üha enam jagatud ruumi, kuhu on märgitud küll ranged jooned autodele, kõnniteedel äärekivid, kuid elanikud kasutavad ruumi nii nagu mugavam, eirates piire, ning autojuhid on mõistvad. Ühte paralleeli pidi, mööda Victoria tänavat, jõuab linlik melu oma kulminatsioonini Berea raudteejaama ümbruses laiuvatel turgudel, mis on omaalgatuslikult viimase kahekümne aasta jooksul Warwicki liiklussõlme kogunenud.
Omaalgatuslik ühisruum
Peaaegu iga UIA kongressi ettekanne oli kantud sotsiaalse arhitektuuri mõtteist, koridorides arutati sotsiaalse või siis nn ühisarhitekti rolli üle tulevikus. Kohalik tudeng kiitis programmi kultuuriväärtustele pühendatud osa kui midagi sellist, millega ta varem kokku polnud puutunud. Durbanis meenus eestlaste 1990ndate hüpe „faksindusest” otse internetti: suur osa maailma kiiresti arenevatest linnadest suundub kultuuriväärtustesse takerdumata otse sotsiaalsesse arhitektuuri. Muidugi on neis linnades kultuuriväärtused hoitud, kuid … Meeletu tempoga kasvavates linnades pole aega läänelikult kosmeetilisteks sotsiaalseteks aktsioonideks. São Paulos, Brasiilia ja kogu Lõuna-Ameerika suurimas linnas, kus koos eeslinnadega elab ligi 20 miljonit inimest, võttis 2000 peret paari kuu eest kätte ja hõivas mahajäetud ala Itaquerão staadioni lähistel, kus jalgpallurid MM-i ajal kohti jagasid. Kodutute Tööliste Liikumisse (MTST – Movimento dos Trabalhadores Sem-Teto) kuulub São Paulos 20 000 perekonda. Brasiilias on elamuühikute defitsiit 8 miljonit. Durbanist alguse saanud ja nüüdseks üle Lõuna-Aafrika levinud nn hurtsikuelanike liikumine AbM (suulu keeles Abahlali base Mjondolo) koondab 64 hurtsikuasula elanikke. Liikumise põhiline nõudmine on, et linnamaa sotsiaalne väärtus peab olema olulisem ärilisest väärtusest, mistõttu korraldatakse elanike väjatõstmiste vastaseid ning eraomandis oleva maa sundvõõrandamise aktsioone.
Õigus mingisuguselegi eluruumile põhjustab maailma eri paigus järjest tihedamini veriseid tänavalahinguid linnaelanike ja kohaliku võimu vahel. Linnaplaneerimise korrumpeeritus on viinud mitmete maailma linnade elamispinna hinna üles, nii et kümnetel miljonitel inimestel pole kusagil elada. Äärelinna või linna tagalasse surutud elanikud peavad suure osa oma päevast veetma transpordivahendis tööle sõites. See on märkimisväärne lisakulu ning lõpuks otsustatakse tööl enam mitte käia, sest kogu teenistus kulub töökohta jõudmisele. Samasugune elamuprobleem painab ka Tallinna, kus pole võimalik odavat tööd tehes elada ning tulemuseks on töökäte migratsioon tõmbekeskusse üle lahe. Seda kunstlikult juhitud protsessi, kujundavad parteipoliitikaga seotud ehitus- ja arendusettevõtted. Kõikjal üle maakera planeeritakse sihipäraselt mittetöötavaid linnu. Elukohad on teadlikult planeeritud töökohtadest eemale ning see süvendab vaesust. Kahtlen, kas Eesti väikelinnadest Soomes tööl käivad „Kalevipojad” suudavad kokku leppida ja hõivata näiteks Tallinna sadamas, riigile kuuluv maa ning ehitavad endale elamise aastakümneid tühjana seisnud imeilusale mereäärsele, et tuhanded põhjanaabrite poolt palju kiidetud töökäed saaksid samu töid teha siinsamas. Meie elame „mujal” ning samu protsesse juhivad siinkandis linnad ja riigid – need, kel huvi.
Suulude moodi linn
Warwicki liiklussõlme läbib Durbani südames pool miljonit elanikku päevas. Liiklussõlme hõivasid kaupmehed pärast apartheidi lõppu. Raudteejaamas, kõnniteedel ja kiirtee külgedel vohama hakanud omaalgatuslikust turust sai kümmekonna aasta eest Thekwini linnasüdame taastamise ja linnajuhtimise programmi osa (Inner City Thekwini Regeneration and Urban Management Programme – iTrump). Programmiga korrastati turu tegevus: loodi alt üles organisatsiooni, leiti naabrusest kasutuna lebav jupp autosilda, kuhu organiseeriti ülipopulaarne muthi, traditsioonilise meditsiini kaupmeeste turg, kutsuti appi arhitektid büroost designworkshop:sa, kes ehitasid kasutu autorambi otsa jalakäijate silla. Tulemuseks on värvikirevalt rõõmsameelne traditsioonidest lähtuv linnaruum, turg, mis laiub nüüdseks linnapiiri taha põgenenud valgete mõõdutundetu liiklussõlme rampidel.
Arhitektuuriväärtustest lähtuv linnaehitus on tormava linna jaoks liiga jäik. Unustusse vajunud tüpoloogiate tõttu tekkinud linnakeskkond, mis on võetud kaitse alla nii, et tänapäevane ei tohi oma rütme „väärtuslikuga” lõimida, põhjustab linnades pigem rämpsruumi. Surnud arhitektuuri ümber luuakse vahel ka kaitsevöönd, nii et mitte millegi lubamine võib avaliku ruumi muuta lausa kuritegelikuks. Üks selline „väärtuslik” paus, Durbani peatänava äärse 1910. aastal ehitatud barokse, kuningas Edward VII aegse linnavalitsuse hoone ümbrus, suretab West Streeti merepoolse otsa elutahet. Raviks kirjutati välja samuti läänest pärit sotsiaalne aktsioon, pool kilomeetrit plastikvaipa.
Durbanlased oskavad siiski ise oma linna elusaks ehitada. Uued linnad hoiavad oma kultuuri: asumi kokkukuuluvus on väärtus ning oma elumudeli igas ajas uuesti ehitamine on nende linnade sisu. Suulud ehitavad Durbanit ümber värvikirevaks metropoliks „mujal” toimuvast hoolimata.