Tallinna tänavad ei ole kummist. Suurepäraseid ühistranspordi ideid mahub siia vaid lusikaga, kui me ei taha minna kapaga eestlase põhiõiguse – eraauto – kallale. Iga uus meeter bussiteed lihtsalt laiendab näiliselt asfalti kuningriiki, iga uus rööpapaar trammile lõikab ennast kõnniteesse, trolli liinide kilomeetrid lisavad autoteele ühe pidevalt peatuva lisakoormuse. Kas on olemas ühistransporti, mis on lihtsasti laienev, kergesti jätkatav ning samal ajal vaba ülejäänud liiklust takistavatest ummikutest ? Mitte sellel planeedil. Aga näiteks selle kohal?
Tallinnas on mõttetu üritada lahendada linna liiklusprobleeme sama praktikat rakendades, mis on siiani „aidanud“. Modernistlikult ratsionaalsed lahendused väiksemate linnade jaoks, nagu Tallinn, piirduvad enamasti olemasolevate teede laiendamisega. Süsteem, mis lõikab rada vaid enda paisumiseks. Palju huvitavam on järgmine aste, erinevate logistiliste ühikute korrusteks koondamine. Varasemad modernistid muidugi kujundasid neist koridorid. Sõna otseses mõttes, üks transpordiliik teist ei näinud. Mitmekihiline linn toimib kõige paremini siis, kui tema erinevate tasandite vahel on sujuv visuaalne ja füüsiline ühendus.
Tallinnas ei ole vaja tekitada topeltkorrust olemasolevate autoteede kohale, mis dubleeriks sama pindala ühistranspordile, piisab ühest transpordiliigist. Viimase 30 aasta jooksul Euroopa linnades uue hingamise saanud tramm on loodussõbralikeim massitranspordi vahend. Viimastel aastatel ona rääkima hakatud taevatrammidest. Taevatrammi eesisaks võib pidada siiani töötavat „L-train“ (L siis tähistab elevated – tõstetud inglise keeles) Chicagos. Siiski on inspiratsiooniallikaks pigem linnatransport Aasia kiirelt arenevates linnades, kus inimmasside survel tuleb ühistransport paratamatult palju arukamat läbi mõelda. Meie võiksime oma ühistranspordi probleemid lahendada puhtalt parema elukvaliteedi nõudel.
Tallinna linna kese liigub aeglaselt aga järjekindlalt mere suunas. Lahe kaldale tekivad tasapisi uued avalikud hooned, taastatakse vanu. Ruumi uue linnakeseme jaoks on tohutult. Samas on suur osa praegusest ühistranspordist suunatud altpoolt vanalinna, nii et uus kesklinn jääb ühendustest kaugele eemale. Suure mahutavusega ja kiire ühistranspordi juhtimine läbi mereäärse ala on lahenduseks nii transiidile, pakkudes samas ka lahenduse küsimusele – kust tulevad ning kes need inimesed on, kelle jaoks mereäärset ehitada.
Kogu linna teenindamiseks puudub praegusel hetkel piisav taristu rööbaste näol. Ehitades uut taristut maapinnale kummitaks meid igavesti kõiksugu maaomandi või puhtalt normaalse tänavalaiuse mured ja hädad. Uue liikumisvahendi tõstmine taevasse võimaldab meil liikuda vabalt olemasolevate teede kohal ja kõrval. Taevatrammi taristust puudutaksid maapinda vaid suhteliselt väikese läbimõõduga postid. Iga post hargneks ülevalt võraks, mis kannaks endal kaht rööpapaari.
Pea nähtamatule tavataristule vastanduvad peatuspunktid. Iga peatuspunkt on justkui omaette kogukonna keskus. Siia on võimalik koondada kohalikud poed, teenused. Väiksesed hooned, mille esimesel korrusel avalikud funktsioonid, kuid mida mööda jõuab trammide peatustasemele. Trammipeatus kui kogukonna keskus võib esimesel pilgul tunduda liialt suurejoonelisena. Samas on Taipei´s kogunenud linnasisese rööbastranspordi peatuse alla terve turg – mitte, et me sinna püüdleks. Siin on kohvik, kust saab hommikul haarata enne tööd kohvi ja saiakese ning pood, kust võtta värsked lilled ja puu-juurviljad õhtuks. Oleks ruum, millest võiks kujuneda loogiline sõlmpunkt ümbruskonnas. Kodust taevatrammile ei pea tulema vaid jala, jalgrattaparklad on loomulik integreeritud osa uutest trammipeatustest, rattaga saab loomulikult ka trammi sisse. Kõige olulisem on hoolimata liinidest rajada peatuspunkte võimalikult tihedalt, arvestades siiski trammi vajadust liikuda kiiresti. Tihedus on vajalik vältimaks liialt kontsentreeritud ümberistumiskohti, mis lõppeksid väikese majakesena autoparkla keskel.
Tallinna trammiliiklus on praegusel hetkel hädas kahe karmi probleemiga, aegunud trammipark ja veelgi iidsemad liinid. Esimesed on lõpuks lahendatavad parema ja uuema tehnoloogiaga, teisest johtuvad hädad vajavad palju kompleksemat lahendust. Lisaks mikrotasandile, kus vaadatakse reaalsete liinide mahtumist tänavaruumi, tuleb arvestada makrotasandiga, kus tihti tuleb trassid suunata üle või lausa risti olemasolevate teedega, mille ümberehitus tundub lihtsalt öeldes ulme. Taevatramm just selle probleemi lahenduseks mõeldud ongi.
Esimene liin oleks ring ümber Tallinna kesklinna – laiendatud trammiliini abil. Trass, mis läbib oma teel suuremat osa Tallinna puitasumitest, koondab oma tiheda peatustevõrguga kesklinna tugevaks tervikuks. Iga peatus teenindab 5 minuti kauguse ehk poole kilomeetri raadiuse ala. Lühike jalutuskäik, pluss kiirendus trammiga ja veel paar minutit uitamist suudab poole tunniga katta kogu ringliini sisse jääva ala, lisades veel puhvretsooni väljaspool seda.
Ühistranspordi eesmärk ei ole eksklusiivselt kesklinna varustamine kiire liikumisvahendiga. Veelgi tähtsam on ühendada kiirelt kesklinnaga Tallinna satelliidid – Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe, Viimsi, Maardu, Kakumäe. Magalate lülitamine linna kudemesse, kesklinna ja tema vahelise ala täisehitusega, on aeganõudev ja kallis. Kujutage ette efektiivsust, kus igal hommikul ei istu Lasnamäelt või Õismäelt tuhanded inimesed oma eraautodesse, et istuda ummikutes vaid tulevad poole tunni asemel 10 minutiga kesklinna tööle. 20 minutit kauem hommikukohvi nautimist või õhtul 20 minutit kauem oma perega. Taaskord on oluline mainida, et selline tulemus on võimalik vaid siis, kui uus transport on lahti lõigatud tavapärasest autoliiklusest, erinevate transpordiliikide ristumisest samal tasandil.
Uus-magalad – Viimsi ja Kakumäe on tüpoloogiliselt sarnased vanadega, erinev on vaid morfoloogia, on sama raskes seisus nagu vanad. Regionaalsed liinid ühilduvad sujuvalt ringtrammi liiniga. Peamine ümberistumis- ja maabumispunkt koondub uue Tallinna südame keskele. Ei ole mõtet peita oma suurimat aaret ei endi ega oma külaliste eest. Kiire ühistransport tooks mereäärsele kohale tallinlased, kellede jaoks linn selles suunas ju arenebki.
Taevatramm on ettepanek, mis leevendab Tallinna kasvavaid probleeme autoliikluse ning ühistranspordiga. Linlane tahab mugavust, transpordi puhul tõlgendub see enamasti kiirusesse. Nii kaua kuni meie ühistransport liigub samades ummikutes, kus sõiduautod, valitakse nägusam autosalong. Tõstes ühistranspordi lahti maapinnast ning tavaliiklusest, anname talle kiiruse. Ülikiire ühistransport garanteerib suure kasutajate hulga, kes omakorda tekitavad vajaliku tulubaasi trammipargi hooldamiseks, uuendamiseks ja korrashoiuks. Tegemist ei ole turismiobjektiga, kus kõik kruiisikülastajad saavad Tallinnale ringi peale teha pidevalt double-decker´i teisel korrusel istudes. Taevatrammi eesmärk on ühendada Tallinna kesklinn tervikuks ning lülitada oma vereringesse laiali pillatud eellinnad.