Bakuu nimetamine „Idamaade Pariisiks“ on sobiv rohkematel põhjustel, kui ainult silmaga nähtav tekkiv ja kaduv ilu. Pariisi praegune välimus – suurte bulvarite ja grandioossete avalike hoonetega loodi autokraatlikes tingimustes.
Arhitektide valitsejalembus tuleneb puhtalt nende loomingu olemusest – rohkem võimu ja raha võimaldab neil vabamalt oma ideid lõpuni viia. Hausmanni alleede ohvriks oli Pariisi keskaegne linnaruum, Bakuu ohverdab oma eelmisest naftabuumist pärit elavat ja pulbitsevat keskkonda tänapäevasele. Küsimuseks on, millisele täpsemalt?
20. sajandi alguse naftabuumi ajal oli Bakuu kuum linn. Ka praegu kesklinna läheduses koogutavad naftapumbad tootsid raha näiliselt lõpmatuseni. Tükk haaval müüdi ära naftaväljasid. Samal ajal kasvas linna elanikkond. Kuna Bakuu asub looduslikult imeilusas paigas Abşeroni poolsaarel Kaspia mere ääres, oli täiesti normaalne, et linn ei jäänud pelgalt tööstuskeskuseks, vaid arenes suurlinnaks, kus nüüd elab üle kahe miljoni inimese. Seepärast on väga huvitav jälgida linna praegugi silmaga nähtavat arengut läbi 20. sajandi, seda enam, et lääne arusaama järgi pole seal kunagi valitsenud demokraatia.
Linna kese on endiselt merd kallistav tihe vanalinn – suhteliselt väike ja kompaktne nagu iidsele kindlus-linnale kohane. Vanalinna ümber on säilinud rohevöönd, samalaadne Tallinna bastionivööndiga. Aja jooksul on vanalinna roheline, kuid „tühi” kaitsevöönd täis ehitatud olulisi avalikke hooneid, nagu näiteks riiklik filharmoonia. Aserbaidžaani riiklik filharmoonia on tegelikult oluline lüli, et mõista nüüdisaegseid arenguid. 1912. aastal valminud renessansi ja rokokoo stiilis (täpsemalt Monte Carlo eeskujul) hoone pidi olema eelkõige kogunemis- ja enesenäitamiskoht selle aja kuulsatele ja rikastele. Suur osa hoonest on paraadtrepid, kuid muusikasaal ise on kõike muud kui akustikanõuetele või oma funktsioonile vastav ruum. Kogemus ja soov luua hooneid, mis läänes või lähemates suurriikides linnapilti ilustavad, ei ole Bakuus niisiis uus.
Samal ajal on Bakuus olemas ka elemendid muudest suurlinnadest, mille säilitamine ja jätkamine on austusväärne. Rohkem kui 100 meetri laiune merepromenaad Bulvar on rohkem kui sada aastat vana. 20. sajandi alguses kasvasid vanalinna kõrvale naftaparunite villad – linn otsustas arenguga kaasa minna ning ehitas hoonete ette laia tehismaastiku. Tulemuseks on kolme kilomeetri pikkune rahvarohke linnapark, mille sisse on pikitud erinevaid avalikke hooneid ja funktsioone. Kuna bulvar on väga populaarne, siis on valitsus/linn otsustanud ideed laiendada – selle uuem etapp jookseb Kristallsaalini, Eurovisioni toimumispaigani.
Paar kvartalit Euroopat
Bulvari serva palistavad maa poolt ilutsevad, Lääne-Euroopast tulevale inimesele tuttavad perimeetrilised kvartalid. Algul majutasid need hooned kõikvõimalikke rikkamaid ühiskonnakihte – naftaparunitest kuni nende raiskamisest tulu saanud kaupmeesteni. Igast suuremast Euroopa pealinnast tuttav ortogonaalne tänavavõrgustik haarab enda embusesse ka vanalinna seljataguse, kuid pärast mõnda kvartalit algab idamaade Bakuu.
Tihe kahekorruseliste majade vaip – selline, mida Euroopas naljalt ei leia. Kuigi ametlikud tänavad moodustavad endiselt suhteliselt selgeid kvartaleid, siis suur osa elust toimub kvartalisisestel õuedel ja tänavatel. Segamini puidust ja kivist majade vahele valatud elu ja keskkond on sarnane Tallinna Kalamaja ajalooga – mõlemad on 20. sajandi alguse tööliste linnaosad. Mida kaugemale põhja poole laushoonestus liigub, seda harvemaks muutuvad ametlikud tänavad ja võimust võtavad informaalsed käigurajad.
Esimene tõsine katse pulbitsevat töölislinnakut korrastada tuli koos „stalinistliku klassitsismi” maabumisega. Vanalinnast põhja poole kihutav Aserbaidžaani prospekt ja tema jätkud lõikavad jõuliselt läbi tekkinud ühtlase kihi ja tulemuseks on suurejooneline allee – Bakuu mõjutustega. Kuigi alleed palistavad stalinistlikud kortermajad, siis lõikab iga vana tänavasüsteemi ots nende sisse kahekorruselise ava. Sellisel viisil muudeti võõras planeeringuline idee kohalikule elule sobivaks.
Tänapäevased kasvuraskused on seevastu palju valusamad. Olukorras, kus riigi valitsejatel on paremad suhted lääne „valgustatud” ühiskondadega, üritatakse neile ka võimalikult kiiresti järele jõuda. Loomulikult mitte kodanikuühiskonnale iseloomulike väärtustega – see võtab aega –, vaid matkides nende nähtavaid saavutusi. Kahjuks ei ole kõik Ameerika ja Euroopa igapäevased lahendused järeleaimamist väärt – vead, mida isegi meie ei kordaks.
Kirjeldatud miljööliselt väärtuslikes töölislinnaosades lammutatakse järjest terveid kvartaleid, et nende asemele rajada tornelamuid. Tornelamud majutavad tõepoolest palju rohkem elanikke. Mõnel juhul mitukümmend korda rohkem, kuid tulemuseks on tühjad tondilossid, kuhu keegi ei kavatsegi omale korterit osta. Vaatamata sellele „areng” jätkub.
Samal laineharjal kerkivad Bakuu väljakujunenud linnaruumi kuulsate välisarhitektide suurteosed. Inimõiguslaste protestid ajalooliste kvartalite lammutamisel kukuvad täpselt sama tummadele kõrvadele nagu Saudi Araabias või Hiinas – tegemist ei ole hellahingeliste uut valitsemisperioodi paluvate demokraatidega. Arhitekt Zaha Hadidi (Bakuu uue kultuurikeskuse autor) on võrreldud Leni Riefenstahliga, kuid asi pole nii hull. Suur osa tänapäevaseid „staararhitekte” on oma suuremad eeposed lavastanud just autokraatlike riigipeade tellimusel. Pekingi olümpiamängude hooned (Rem Koolhaasi CCTV ja TVCC, Herzog & De Meuroni staadion ehk „Linnupesa”), kõikvõimalikud kõrg- ja monstrumhooned Araabia poolsaarel (SOM-i Kuningas Abdullah’ ärilinnak, Frank Gehry Abu Dhabi Guggenheim) või samalaadsed Venemaal (Foster & Partnerite Venemaa Torn Moskvas, Koolhaasi Talvepalee reorganiseerimine).
Kadunud lõimimisoskus
Ülesloetud on vähesed projektid ja vähesed arhitektid võrreldes selle hulgaga, kui paljud arhitektidest töötavad maailmas tegelikult autokraatlike valitsuste heaks. Lõpuks ei saa arhitekte siinkohal hukka mõista – miks on meil topeltstandardid loojatele ja ärimeestele, üksikisikutele ja riikidele? Hoopis teine küsimus on, kas realiseeritav arhitektuur ka midagi väärt on.
Bakuu linna istutatavate uute hoonete arhitektuurne väärtus on suuresti kinni vaataja iluideaalides, nende kommenteerimine oleks pikem arhitektuuriteoreetiline väitlus. Hoopis selgem on nende võime lõimuda linnaga – oskus, mis on aja jooksul arhitektidel ununenud ja oskajatel piiratud. Demokraatlikus ja kapitalistlikus ühiskonnas piirab suuremõõtmeliste arenduste sidusust eraomandi egoism. Vastukaaluks on loodud linnaplaneerija institutsioon, mis peaks suutma siduda linna ka suuremal skaalal. Autokraatlikus riigis piirab arhitekti vaid tema enda soovimatus olukorraga laiemalt tegeleda. Bakuu uusehitised ei kannata krundi suuruse, eelarve või ainuvalitseja suurushulluste puudumise paine all – tegemist on lihtsalt laiskade arhitektidega.
Ajutiselt viimased paarkümmend aastat paneelmaja keldris elanud sõjapõgenikust bakuulane veedab ka tulevikus oma puhkepäevad Bulvaril jalutades.