Tallinna sadamaala Admiraliteedi basseini äärse kvartali arendaja Porto Franco esimeseks suurimaks üürnikuks uues hoones saab olema Eesti vabariik. Kompleks on plaanitud valmis ehitada 2018. aastaks, mil Eestist saab Euroopa Liidu eesistuja ja kaubanduskeskuse kohale planeeritav hiiglaslik büroopind kavatsetakse täita euroametnikega. Mis monofunktsionaalsest büroopinnast hiljem saab, ei ole veel teada.
Kehtiva detailplaneeringuga on sõlminud tellija, omavalitsus ja linna elanikkond lepingu, mille alusel tuleb vaadeldavale alale ehitada seitse eraldiseisvat hoonet ja nende vahele ööpäev läbi kõigile avatud elavad tänavad. Korraldatud arhitektuurivõistlusega tahab arendaja basseini äärde ehitada ühe suure hoone. Detailplaneeringuga on kokku lepitud, et suurem osa hoonete siseruumidest ehk ülemised korrused on elamispind, mis tagab hoonete ja tänavaruumi kasutuse seitse päeva nädalas ööpäev läbi. Ülemiste korruste aknad ja sealt kiirgav elu on tänavaruumi turvalisuse tagatis. Võistluse võidutööst on aga näha, et arendaja eesmärk on hoopiski ehitada Tallinna kesklinna mere äärde hiiglaslik bürookompleks, mis pimeneb iga päev kell viis, jäädes vaikseks ka puhkepäeviti.
Admiraliteedi-äärse kvartali arendamisega on aastaid tegelnud Hillar Teder, kes vahetevahel oma linnaruumi mõtetega jõudnud ka meediasse. Olen ise osalenud paaril eelneval samale alale korraldatud avalikul ning kutsutud arhitektuurivõistlusel ja mulle on Teder jätnud linnaeluvõõra ärimehe mulje. Praeguse võidutöö ettepanek katta tänavad klaasiga paistab olevat ettevõtja ülikallis, ühtlasi keskkonnavaenulik kinnisidee ajal, mil räägime liginullenergia hoonetest. Hillar Teder on rääkinud Tallinna kliima sobimatusest linnaliseks eluks ning toonud näiteid Dubaist, kus suurem osa kauplemisest toimub siseruumides. Ilm on muutlik igal pool ja paljudes kohtades veelgi äärmuslikum kui Eestis. Eeskujuna mainitud Dubais tõuseb suvel temperatuur üle 40 kraadi ning selle talumist rõivaste lisamine ei kergenda. Ometi on seal linna kõige popim ostlemispiirkond The Beach, mida reklaamitakse hüüdlausega „Koht, kus linn kohtub merega“. See on vabas õhus asuv tänavate ja platside võrgustik koos poodide, kohvikute, restoranide ja kinodega. Araablastele meeldib käia Euroopa linnades ja nad on lavastanud ka endale midagi sellist, mis neil reisidelt meelde on jäänud. Eks millalgi paarikümne aasta pärast hakkavad eesti ärimehed kopeerima araablaste koopiat euroopalikust linnaruumist. Tallinnas ollakse ajast maas, soovitakse kopeerida iganenud keskkonda, saastavat köetavat tänavaruumi, mis kaetakse sooja mittepidava materjali – klaasiga.
Tallinna linnaplaneerimise ametnikud on käinud Londonis tutvumas võistluse mitu kuud hiljem võitnud Chapman Taylori büroo tööga. Arhitektide liidu päringule ja märkusele, et võistlustingimused ei vasta detailplaneeringule, vastas ameti juht Anu Hallik-Jürgenstein tõrjuva kirjaga. Kirjas mainitakse, et rohkem kui viis aastat vana planeeringut täpsustatakse projekteerimistingimustega ning tuuakse võrdlus Viru keskusega, mida kirjeldatakse avaliku ruumina. Pärast sellist vastust Tallinna linnaplaneerimise ametilt on kaotanud detailplaneerimise protsess igasuguse mõtte. Tulevikus võib seega nüüd planeerida ükskõik mida, seejärel oodata viis aastat ning siis oluliselt vähem tülika projekteerimistingimuste taotlemisega kõik täielikult ümber teha: muuta funktsiooni, avaliku ruumi osakaalu, vaadeldavust vanalinnale, linnalisi seoseid.
Ostukeskuste kavandamisel viitavad arendajad iseenda loodud tõdemusele, et Eestis lihtsalt elatakse niimoodi. Seda küll vaid viimased 15 aastat. Minule jääb arusaamatuks, kuidas kliima linna ehitamisel miinuseks pöördub. Loodusradadel käiakse iga ilmaga ja pilte tehakse just äärmuslikes olukordades. Kuidas on nii, et kui temperatuur langeb alla +15 kraadi, siis muutub kohviku väliterrass mingil põhjusel jahedaks. Kesk-Euroopa talves pole sooja, temperatuur kõigub pidevalt nulli ümber, inimesed istuvad terrassidel tihedalt üksteise kõrval ning neil on soe. Keskkonnavaenulikesse suurtesse köetavatesse siseruumidesse saab külmal ajal sõita vaid autoga, sest talviselt riietunud õuest saabujale on need ebameeldivalt üle köetud. Seega oodatakse keskust kasutama pigem autoga tulijaid, mis jällegi on keskkonda saastav.
Ja samal ajal soovib Tallinn saada rohelise pealinna tiitlit. Armsa pealinna põhiliseks trumbiks on linlaste puudulik hügieen – meid teeb teistest Põhjala linnadest keskkonnasäästlikumaks vaid mitu korda väiksem veekasutus. Kui nüüd veel vähem pesta, siis ehk ei paista iganenult kavandatud ostukeskus välja.
Riik peaks kiiresti analüüsima, milline näeb välja meie Euroopa Liidu eesistumine sellises keskuses. Küsimus ei ole hoone väljanägemises ega arhitektis, vaid selles, et selliseid keskusi mujal maailmas enam ei ehitata. Kui Volkswageni juhid paari nädala eest vahele jäid, vallandus Eesti ärimeeste huulilt midagi kergendusohke taolist, s.t paksu roosa lipsuga raha peabki piire kompima. Tallinna planeerib linn, kes võiks sirge seljaga kehtivale detailplaneeringule tuginedes igale seitsmele Admiraliteedi basseini äärde kavandatud hoonele erineva arhitektuuribüroo lahendust nõuda. Selliselt kerkiks mitmekesine, Tallinnale omane ning kesklinna rikastav mereäärne kant, mille linlased võtaksid omaks. See algupärane piirkond, mis arvestab kohalikuga, on atraktiivne ka külalisele.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kas-ja-kus-kohtub-tallinn-merega/