XIV Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistlus, finalist
Viimase saja aasta jooksul on saanud tavaks, et inimesed puhkavad kindlatel aegadel ning selle jaoks ehitatud kohtades. Alguses oli see harjumatu. Agraarühiskonnas puhati sealsamas, kus tehti tööd ja ainult siis kui polnud tööd vaja teha. Rikkamatel ja linnakodanikel oli ka eelnevalt traditsioon suvi veeta suvemõisas või sõita mõnda Euroopa rivierasse. 20 sajandi urbaniseerumisega muutus selline käitumine massiliseks.
Enne teist maailmasõda hakkas ka eestlane puhkama. Kuurortitesse ehitati rannahooned, rannaäärsetele luidetele istutati männimetsad. Tallinna naabrusesse Pirita-Kosele, Keilasse ja mujale hakati rajama suvemajasid. Siis tuli teine sõda. Nõukogude võimu tulekuga kadus eraomand. Möödus paarkümmend aastat enne kui hakkasid kerkima uued suvilad.
Hruštšovi sula tõi masselamuehituse. Algul positiivsena paistnud läänelik elamuehitus osutus tegelikkuses migratsioonipumbaks ja sellisena muutus eestlaste seas kiiresti põlatavaks. Totaalne eluruumide ühesugusus sai riigi poolt kompenseeritud ja üsna veidralt. Nõukogude majandusmudel ei toiminud. Sööki polnud piisavalt, seega otsustati elanikkond kaasata toidu tootmisse. Üle liidu hakkasid kerkima aianduskooperatiivid. Väike aiamaa, mille keskel putka tööriistadele. Eestis lubati aga asutada ka aiamajadega aianduskooperatiive. Selliseid krunte oli Eestis nõukogude aja lõpuks 100 000.
Kui rahvamajandust päästma tõtanud aianduskooperaatiivid rajati tiheasustusalade vahetusse lähedusse, siis looduskaunitesse kohtadesse asutati suvilakooperatiivid. Suvilad ja aiamajad olid nõukogude ajal pea ainus tüpoloogia, kus arhitektide enamus sai tegeleda loominguga. Sarnaseks vabaduse kantsiks oli see ka nende asukatele. Riigi silmis olid need majandusüksused, inimestele endile puhkuseks, eemale totalitaarsest linnast, unistustesse läänelikku iseotsustamisse.
Aia- ja suvemajade projektid olid alguses tüüpsed, kuid neid oli palju ja arhitektuur läänelik. Tüüpprojektide saamiseks korraldati arhitektuurivõistlusi. Kooperatiivi liikmel oli voli ka ise arhitektuur tellida, nii täideti paljude tollaste arhitektide õhtupoolikud eratellimustega. Normidest hoolimatta, algselt oli lubatud vaid kuni 25m² aiamaju, oli tegemist enneolematu vabadusega.
Tollases eluruumi duaalsuses, kus vabadus leiti roheluses, kompenseerimaks paneelelamute ühetaolisust, elame osati ka tänases Eestis. Nüüdseks on suvilaid suuremaks ja külmakindlamaks ehitatud. Niimoodi on võimalik linnas töötaval ja korterit omaval elanikul pea pool aastat, ühest lumest järgmiseni, veeta suvemajas, mis paikneb sama linna teises otsas.
Aiamajad on veider modernsuse paradoks. Nõukogude ülim ratsionaliseeritus viis tagasi naturaalmajandusse. Uurimistöö tegeleb suvitamise uurimisega viimase saja aasta jooksul Eestis, Nõukogude Liidus ja skandinaavias fokuseerides 50-ndate lõpus alanud aiamajade ja suvilate buumile ja vaatab, mis on neist tänaseks saanud ning milline võiks olla homne.