Nii nagu gravitatsioon ei lase kogemata õhku tõusta, hoiab linna koos kiirus.
Inimese keskmine jalutuskiirus on neli-viis kilomeetrit tunnis, olenemata sellest, kas viibitakse linnas või maal, puhtam õhk tulemusi ei paranda. Lühikeseks vahemaaks loetakse jalutuskäiku, millele kulub kõige rohkem veerand tundi. Talutav igapäevane lähidistants on kilomeeter asukohast.
Kesklinna, näiteks Tallinna kesklinna, suurust on väga lihtne välja arvestada, võttes aluseks jalakäija võimed. Elavaimast punktist Viru väljakust arvestades jagub kesklinna vaid kahekilomeetrise diameetriga alale, juhul kui põhiline liikumisvahend on kaks jalga.
Viisteist minutit jalutamist
Loomulikult on olemas alternatiive, mis suurendavad linna keskme tööala ning hoiavad seda muutumast läbisõiduhooviks. Lisaks mehaanilistele kiirendusvahenditele, nagu jalgrattad või liikurid, on juba rohkem kui sajand olemas transpordivahend, mis suudab liigutada masse punktist A punkti B, ja seda suhteliselt inimväärsel viisil. See on tramm.
Puhtalt külmale loogikale toetudes: viis minutit trammini, viis minutit trammiga, viis minutit veel jalutamist viib sind igal juhul kaugemale kui viisteist minutit puhast jalutamist. Loomulikult tekib siit vastulause – tore küll, et viib kaugemale, kuid kas viib ka selles suunas, kuhu vaja minna? Seetõttu on oluline sõiduvahendi optimaalne liikumise trajektoor ehk kuidas kõige väiksema aja ja kilomeetritega võimalikult paljudele linlastele pakkuda liikumisvõimalusi. Trammi puhul ei tasu rääkida ülikeerukatest metroovõrkudest, mis on võimalikud (sest nad on maa all) ja vajalikud (sest nad teenindavad terveid linnastuid) ülisuures metropolis. Tramm on keskmise suurusega linna ühissõiduk ja Tallinn on keskmise suurusega linn.
Tegemist pole ennenägematu mõttesähvatusega. 19. sajandil ehitati Viini, kunagiste muldkindlustuste kohas paiknenud glassiipargi asemele Ringstraße ja peatselt varustati see ka trammiliiniga. 1868. aastal rajatud hobutramm tegi ringi peale kogu vanalinnale. Sellisel viisil ühendas ta kõik punktid viisil, mis tagas mõistliku jalutuskäigu aja ka inimestele, kes soovisid liikuda ühest kesklinna otsast teise. Uus liin paiknes ajaloolise vanalinna ja 18. sajandil rajatud renessansslinna vahel. Ringstraßest sai paarikümne aasta jooksul moodsa metropoli kese.
Kas selline liigutus oleks võimalik ka Tallinnas? Meie arvame, et on küll. Tallinna bastionaalvöö ehitati parkideks ümber samal ajal, mil Viini rajati Ringstraße, kuid meie linn ei olnud siis pealinn, isegi mitte oluline sadam. Elanikke polnud eriti palju ja seetõttu läks mööda ka tööstusrevolutsioon.
Kahe sõja vahel, kui linn oli esimest korda pealinna rollis, kerkisid vanalinna ümber, teisele poole muldkindlustuste vööd, puitasumid – Kalamaja, Kadriorg, Sibulaküla, Süda-Tatari, Kassisaba, Pelgulinn, Kelmiküla. Vanalinnast lõuna suunas ehitati natuke ka kivist maju, kuid üldilmelt madalas ja rahulikus Tallinnas elas 1939. aastal vaid 145 000 inimest. Poolteist Tartut. Kuuekümnendatel käis maailmas äge industrialiseerimine. Sajandialguse modernistlike ideede realiseerimist alustas ka toonane Nõukogude Liit. Tallinna hakkasid kerkima „mäed” – modernistlikult monofunktsionaalsed paneelmajade rajoonid.
Kui lõunapoolsetes Nõukogude liiduvabariikides peeti esimesed paarkümmend aastat paneelelamuid ehitades kinni sidusa linnaruumi põhimõttest, siis eestlased olid eesrindlikud ja planeerisid uued linnaosad põldudele ja metsadesse. Praeguseks on Tallinn lõhestatud osiste kogum. Mitmekesisus on aga elava linna alge ja linn peabki koosnema eriilmelistest kildudest. Killustatuse, linn on seda niikuinii, kvaliteet seisneb osade koostoimes. Linna võimes siduda oma osi.
Soikus alad kesklinna lähedal
Praegune Tallinna kesklinn on väike, kuid toimiv. Alates Viru väljakust on südalinn 15-minutilise jalutuskäiguga igas suunas kättesaadav. Kuidas muuta aga seda ala suuremaks? Või kuidas panna kogu Tallinn koos tööle? Vastus: lisades kiirust. Tramm toimib suurepäraselt koos jalutuskäiguga, oma kasutusviisilt on ta otsekui selle pikendus. Kõige suurem küsimus on ilmselt see, millises suunas peaks (uus) tramm liikuma, teekond ja punktid, mis kõige enam kaasaks uusi kasutajaid.
Meie arvates kulub Tallinnale ära üks ringtramm. Liin kulgeks puitasumite ja tühjalt seisva tööstusmaa vahel. Eesmärk on kesklinnale lähedal asuvad linnaosad kokku kasvatada juba toimiva keskusega. Tallinna kesklinna vahetus naabruses on tööstuse, sadama ning raudtee maadena kasutamata suurem territoorium, kui seda on praegune kesklinn. Tühjalt seisev maa lõikab linna tükkideks. Ringtramm oleks arengumootor soikus maadele.
Liin algab sadamast, möödub uuest raekojast, liigub Kalamaja ja mere vahelt Paljassaare suunas, Patarei, vesilennukite angaarid, Miinisadamas pöörab tramm Eerika tänavale, ületab Kopli tänava ja pöörab vasakule. Piki Kopli kaubajaama, suurt ja tühja territooriumi kesklinnas, läheneb tramm Balti jaamale ja pöörab paremale, läbides Telliskivi linnaku. Tõuseb raudteetammile ning ületab Paldiski ja Endla tänava liiklussõlme. Pärast peatust Kristiine keskuse juures laskub tramm Tehnika tänavale ja keerab Uude Maailma. Piki idüllilist Väike-Ameerika tänavat jõutakse Liivalaia ristmikule. Siit on juba otsetee sadamasse, mööda Pronksi, Jõe ja Lootsi tänavat jõuab tramm Admiraliteedi basseinini, sõidab üle silla ja suundub uuele ringile.
Kui kiirus tõepoolest toob linna kokku ja seob tema tükid tervikuks, siis roheline massitransport on arvatavasti kõige efektiivsem väljund.
Linn, mis soovib edasi areneda, ja, vaatamata piiratud rahvaarvule, kasvada suuremaks, peab mingil hetkel investeerima vahenditesse, mis tagavad tema kasutajate mugavuse ja võimaluste kasvu. Lihtsaim ja olulisim küsimus linnakodanikule: kuhu minu linnas jõuab 15 minutiga?
Villem Tomiste ja Reedik Poopuu
https://epl.delfi.ee/artikkel/51277658/tallinn-vajab-ringtrammi